Igal aastal saab tõsisem jooksuharrastaja uue meeldetuletuse, et Tallinna maraton on aasta tähtsaim jooksuvõistlus. Loomulikult koguneb tõsisemal harrastajal aasta peale minimaalselt 20 rahvajooksudel osalust ikka ära, kuid ainult Tallinna maratoni puhul küsivad eranditult kõik su käest tulemust. See üritus on kasvanud lihtsalt niivõrd mastaapseks, väljudes jooksurahva maailmast.
Napi kahe aastaga on Linnajooksude sari saanud üheks dominantsemaks sarjaürituseks Eesti jooksumaastikul. Sarja siseselt domineerib omakorda Tallinna maraton, sisuliselt otsustakse sarja saatus septembri esimese täisnädala pühapäeval.
Tegime eelmisel aastal esimest intensiivsemat hooaega ja Riho seadis Tallinnaks valmistumise treeningute keskmeks. Kuigi olime ka varasematel aastatel päris korralikult harrastusspordiga tegelenud, võttis esimene tõsisem aasta meid võhmale. Oma osa oli pööraselt palaval eelmisel suvel ning mõnel üliintensiivsel treeningul, mis halva juhuse tahtel põrgukuumusesse sattus. Sellest tekkinud jääkväsimus vajutas pitseri suve teise poole tegemistele ning käesolevat hooaega planeeris Riho veidi tagasihoidlikumana. Teadlik valik, et meid täppe ikka pikemateks aastateks jooksuradadel hoida. Samas on maratoniga ainult kaks võimalust: kas teed spetsiaalselt maratonitreeningut või valmistad end ette nö Järvejooksude formaadis üritusteks. Sel aastal on järvekad ja poolikud õnnestunud, see andis teatud lootusi Tallinna maratoniks.
Ülemiste ja Kaks Silda sobivad suurepäraselt organismi Tallinnaks lahti ehmatamiseks. Energiajooks andis veelkordselt kogemust, et võistluspausi ei tohi liiga pikaks venitada. Samas andsid need kaks eelvõistlust signaale, mida koheselt õigesti hinnata ei osanud. Korralik maratonivorm peab aitama sul kesta Ülemistel lõpuni välja, seda hoolimata ka liigkiirest esimesest neljast kilomeetrist. Mina aga kustusin viiendal kilomeetril ära, sest polnud piisavat kiiruslikku vastupidavust. Kaheks Sillaks valitud ühtlast 3:50 kilomeetri kontrolltempot oleks pidanud kestma ka kehvema maastikuga lõpukilomeetritel, mida ma ei suutnud. Pealtnäha justkui pisiasjad, mis ei peaks maratoni puutuma, aga puutuvad isegi väga. Eelnevad testvõistlused on väga vajalikud ning sealt saadud infot tuleb ühtegi fakti ilustamata maratoni reaalselt toimivaks taktikaks vormida.
Kolmapäeva õhtul tundsin kurguvalu. Selge, sügisperioodi alatine ohuallikas jälle platsis! Esimesed vähegi külmemad sügisõhtud on paganama salakavalad. Reedeks oli asi kontrolli, kuid mingi jälje ta jättis.
Tallinna rada on petlik, oi kui petlik! Tegemist on kahe ringiga, kuid tegelikkuses tuleb kogu rada neljaks jaotada. Kilomeetrid 1-18 on tõesti kiire asfalt, pole probleemi. Kuid Paksu Margareeta tõusust alates algab teine maailm. Esimese ringi kestel saad kõigi munakiviteede ja uuendusliku Nunne tänava sillaga veatult hakkama. Kuid pulsi viskab ilusti üles. Kui nüüd enne Vabaduse platsi Kaarli kiriku mäest alla tuiskad, siis tekib instinktiivne soov vanalinnas kaotatud sekundid tagasi teha. Nii kihutataksegi kuni Lauluväljakuni olulisemalt kõrgema kilomeetri tempoga ohtlikult punasesse.
Christjaniga Kaarli kiriku mäest alla tuiskamas
Mallor tegi veel ühe lähivõtte
Edasine on juba ajalugu, mil keegi ära kustub. Kas minnes või tulles Pirita sillale, vahet ei ole, aga tempo kukub planeeritust järsult varem. Unustatakse, et maratonijooks peab toimima kui metronoomi tiksumine. Pinginaaber Mart aitas mind Paksu Margareeta joogipunktis minu enda SIS-i joogi ja geelidega ning ütles hiljem, et kusagil 3:30-3:45 pundis kasutas keegi nutitelefonil kõvasti tiksuvat metronoomi. Tiksuv metronoom tuletab sulle igal sekundil meelde, et maratoni alus on ühtlane rütm ja sealt tulenev tempo. Olulisi muutusi rütmis ja tempos saavad endale lubada ainult väga treenitud maratoonarid. Veel üks oluline detail. Sa pead Tallinna maratonil jätma viimaseks kolmeks vanalinna kilomeetriks proportsionaalselt rohkem jõuvarusid kui näiteks kiirel Frankfurti rajal.
Vana hea purjetamissemu Andre ja Urmoga starti minemas
Nonii, koguneme stardikoridori. Sel aastal harjumatu kolmekohaline stardinumber ei anna luba minna tavapäraseks saanud eliidi koridori, mis tuletas meile Christjaniga koheselt meelde, et eelmisel aastal kõik päris hästi ei laabunud. Planeerisime väiksemas pundis joostes ühtlast kilomeetri tempot ca 4:16 vahemikus, juba eelmisel aastal hiigelsuureks paisunud 3:00 lõppaja punti püüdsime vältida. Nägime Tarmo Maistet, kes võttis väga konservatiivse joone ja hoidis siiski 3:00 pundi ligi.
Stardipaugu kõlades läks ühtlaseks tiksumiseks lahti. Eelneval päeval pinginaabrit külastades tegi mind ettevaatlikuks tavatult soe keskpäevane päike. Istusime laupäeval Mardiga Rahumäe mändide all ning päike võttis suviselt, sooja oli julgelt üle 22 kraadi. Start on küll kell 9:00, kuid nii võib maratoni teisel poolel päris palavaks minna. Need olid minu mõtted laupäeval, mis kõik hiljem tõeks osutusid. Jõudsime siiski koos kolme tunni lõppaja pundiga Lauluväljakule, meri oli õnneks vägagi rahulik ja tüüne. Eelmise aasta tuulteõudused jäid tänavu ära.
Peale Pirita silda jäi kolme punt väga äkki taha. Kontrollisin pidevalt kilomeetrite vaheaegu, meil oli kõik korras. Imestasin omaette, et Pirksaar planeerib kolmesele pundile negatiivset splitti? Esimese ringi tagasitee kuni Pirita sillani oli okeika. Väimees Kristo oli joogi ja geelidega mind joogipunktis ootamas, kõik sujus suurepäraselt. Pirita tee mereäärsel teel tõstis Christjan kaheks kilomeetriks väheke tempot. Palju pole vaja, Russalka joogipunktis ootava abikaasani jõudes tundsin esimesi ohtlikke signaale. Pulsi viskas ka mõned löögid planeeritust varem üles. Kuid kõik tundus veel ilus, kiireid korrektiive tempos ei teinud.
Isiklik julgestus seljataga sõitmas, mis nii viga vanalinnas kruiisida?
Vanalinnas Nunne tänavani jõudes ehmatas mitte ainult mind üks tõeliselt kummaline kaadervärk, sild tal nimeks. Hommikuse kaste järelmina ikka veel libe silla pinnas tegi tõeliselt ettevaatlikuks, just allaminek oli tõeline peavalu. Kui palju ohtlikke kukkumisi sellel sillal vihmasajuga oleks toimunud, see jääb juba fantaasia valdkonda.
Kurikuulus Nunne sild saab viimast lihvi
Nonii, rütm veelgi rohkem sassis. Christjan esitas juba mitmendat korda küsimuse, kas kõik on korras? Punnisime edasi.
Jõuame kohe poolmaratoni tähiseni
Sa pead poole peal ennast kriitiliselt hinnates veel vägagi värske olema, minul oli seis segane. Väga head need kindlasti ei olnud, aga midagi üliohtlikku ka ei osanud välja lugeda. Esimese poole aeg oli 1:30:23, olime alla 3 tunni jooksu kontekstis juba 23 sekundiga miinuses. Nüüd tekkis esimene oluline apsakas. Kogu 3:00 punt ja meie ise ka tegime olulise vahespurdi. 22 kilomeetri paugutasime täpselt 4:00-ga, ca 17-18 sekundit keskmisest kiiremini. Lisaks punnisin nüüd juba oluliselt tempot tõstnud kolmese pundiga kuni Pirita sillani koos joosta. Siis ujus unistus alla kolme tunni jõudmisest sujuvalt mu eest ära. Kiire sisekaemus hetke olukorrast ja korrektiivid edasiseks. Mõttetu pundi sabas jõlkumine oli tõstnud pulsi punasesse. Kiire tempo vähendamine, et pulss kukuks ca 5 lööki alla. Seda tempot hoidsin 30 km kontrollpunktini. Järgmine 3 kilomeetrit ja jälle kukkumine. Vanalinna sisenedes aitas ainult teadmine, et jäänud on veel kõigest 3 kilomeetrit. Ma kartsin sillalt allajoostes krampe, kuid kuidagi kooberdades jätsin selle kaadervärgiga hüvasti ning Schnelli tiigi jalutusteede mõõtmine hakkas pihta.
Pildi peal näeb isegi jooksmisena välja
Ainus päästev teadmine, et on jäänud kõigest üks kilomeeter!
Kilomeeter enne lõppu hoiatas Mallor mind neljasest pundist seljataga. Paraku annab pulss maratonis tegeliku jooksutempo, seda hoolimata soovmõtlemisest lõpukilomeetrite lõpuponnistustest. Kaarli kiriku juures jäi krambipaus õnneks tegemata, kuid kiirused olid drastiliselt kukkunud. Aeg 3:08 polnud just loodetud aeg, aga rõõm tehtud jooksust suurem veelgi.
Joogipudelid lõpualast kaasa ja pingi peale istumine. Ütlesin abikaasale, et pole lähemate minutite jooksul suurem suhtleja. Vaatad järjest lõpetajaid, nii paarikümne minuti pärast eluvaim jälle sees. Tütardest noorim hakkas juba Sügisjooksu 10 km stardiks valmistuma, läksime talle kaasaelama. Tütar läbis distantsi tunni ja 6 minutiga. Kadri vanuses on tähtis hoida huvi liikumise vastu, tulemuste forsseerimine on lausa ohtlik.
Kadri Sügisjooksu stardis
Kadri finishit oodates sain pilgu heita suurele osale sellest pöörasest massist, mis 10 km jooksu ja kepikõnni distantsi läbisid. Oli väga palju ehedat rõõmu liikumisest. Pöörased lõpuspurdid võtsid tummaks! Kümpi lõppaeg ise võis olla julgelt üle tunni, kuid viimased sada meetrit pandi ikka täiega. Kusagil 10 km distantsi 1:15 lõppajast alates muutus rahvas finishikoridoris tundmatuseni. Ei mingit liigset soorituspinget, võeti päikselisest sügispäevast maksimumi. Nii veetis üks paar finishikoridoris endast pilti tehes mitu minutit parimat kadreeringut otsides. Kui lõpuks sobiv foto käes oli, siis jalutati rahulikult finishi poole. Nii võttis üks härrasmees daami sülle ja kandis kätel finishi poole. Lõpus tõstis ta daami õlgadele. Kas pole romantiline? Kolm, neli või viis sõbrannat käsikäes koos lõpetamas. Aga ühe mehe kohta tuli keskmiselt kümme naisterahvast, mis tähendab seda, et liikumise püramiidi alus ehk massid on meil väga tugeva naiste osakaaluga. Vastupidiselt on rahvajooksude tipmine osa ülimalt maskuliinne. Käesoleva aasta Tartu 23,4 km Jooksumaratoni esimese viiesaja lõpetaja seas oli ainult 24 naist, naiste osakaal alla 5% rahvajooksu tipust on siiski liiga vähe!
Igal juhul kasvatab enamus minuvanuseid mehi juba soliidset õllekõhtu ning on täis püha viha ürituse vastu, mis kord aastas ei lase neil oma autoga sõita igasse soovitud Tallinna punkti. Tükk selgitustööd vajab veel tegemist. Samas on mõistliku kontrolli all tehtav jooksmine parim, mis ühe neljakümnendates mehega juhtuda võib. Loodame, et pühapäevane suurüritus aitab siin järgnevate aastatega pilti muuta. Ise ikka platsis, sest kodulinna suurepärase korraldusega jooksuüritus lihtsalt vajab osalemist!